Ja ongi kõik

Viimane päev Brasiilias ja tuleb tunnistada, et ideaalne aeg lahkumiseks. Lisaks sellele, et siin on päris külmaks läinud (mida ma ju tegelikult koguaeg soovisingi), siis terve riik protestib. Kuna maksud on meeletult kõrgeks aetud, siis lühidalt selgitades – veokijuhid otsustasid streikima hakata, mis omakorda tähendab seda, et tanklates pole enam kütust, kaugemates linnades puuduvad poodidest nt piima- ja lihatooted jne. Inimesed ei saa tööle ja kooli, kuna enamik elavad liiga kaugel ja sinna ei ole mitte millegagi minna. Kui ma oleksin oma São Paulosse tuleku kaks päeva hilisemaks planeerinud, siis tõenäoliselt oleksin ma Ubatubasse jäänudki, kuna kütust on reaalselt pea võimatu saada ning kõikjal valitseb kaos. Paljud väidavad, et praegune streikimine on millegi suurema kinnimätsimiseks (valimised on tulemas), kuid seda näitab ainult aeg.

Kuigi praegu on täielik kolmanda maailma olukord (praegu, sest siinpool Brasiiliat on seda üpris minimaalselt tunda), siis ütlen ma ikkagi, et ma armastan Brasiiliat kogu südamest. Ma tulin siia suurte eelarvamustega, kuid siin elamine on mulle nii palju õpetanud. Brasiillased – appi, kui palju (liiga palju ühe eestlase jaoks) emotsioone ja kirge, aga kui ilusad nad on! Nad peavad nii palju jama taluma, aga neil püsib ikka lootus, et nende riigi moto “Kord ja Edasiminek” (“Ordem e Progresso”) vastab tõele. Ma pole vaatamata kõigele end kordagi ebaturvaliselt tundnud ning brasiillased on minusse nii palju enesekindlust süstinud. Hämmastav, millist positiivsust siinsed inimesed endaga iga päev kaasas kannavad ning mis kõige olulisem – nad ei ole kadedad seda jagama.

Nii palju, kui ma hiigelsuurt Brasiiliat nägin, on mu lemmikuks São Paulo. Kuigi Ubatubas leidsin ma end paradiisist, millest ilmselt enamik inimesi unistavad, siis ma ei suuda vastu panna suurlinna elule. Ma armastan seda, et ma sain seal aja maha võtta, kuid pikemas perspektiivis ma seal end ei näe. Kui aus olla, siis ega ma tulevikku ekvaatori teisel poolel üldse ette ei kujuta, kuid kui siin elu võimalus tuleks, valiksin ma kindlasti São Paulo. Ubatubas käiksin puhkamas. 🙂

Üleeile toimus tuhandete inimestega kanepi legaliseerimise marss. Ma poleks elusees arvanud, et minu silmad midagi sellist näevad, aga SP kohal oli reaalne suitsupilv. Metroosse astudes oli sellest saanud hotbox ning kõik jagasid üksteisele lahkelt kanepit. Järgmine päev marssisid legaliseerimise vastased ning neid oli ligikaudu kolmkümmend. Nädala jooksul olen ma veel kolme protesti näinud ning selle kõigega tahan ma öelda seda, et SP ei maga kunagi. Kui enamike jaoks on pühapäev nt puhkamiseks, siis Paulistad (SP elanikud) tähistavad nädala lõppu peoga iga nurga peal. Kogu peatänav on autodele suletud ning müra asendub kümnete tasuta kontsertidega.

… Mulle ei jõua kohale, et ma ära lähen.

Juba homme õhtul lendan ma päevaks Portugali ning neljapäeval olen ma taas kodumaal. Milline imeline elu!

 

Advertisements

Võiduka lõpuni!

Täna oli minu viimane päev inglise keele õpetajana. Ma ei saa öelda, et ma väga kurb oleksin, kuna ma olen selle eluetapi lõppu juba üksjagu oodanud. Minu kaheksa kuud vabatahtlikuna olid väsitavad, kuid kahtlemata oli see kogemus, mille üle ma elu lõpuni uhke olen.

Kõik kolm vabatahtliku, kellega ma koos olen elanud, on minu käest küsinud, et kuidas ma küll vastu olen pidanud. Siinoldud kuude vältel on keskus nii suureks kasvanud, et argipäevadel on meil hommikust õhtuni maja rahvast täis. Õnneks olen ma sinna punkti jõudnud, kus ma suudan helisid enda ümber ignoreerida, kuid sellegipoolest on privaatsuse puudumine minu jaoks suur probleem olnud. Vabatahtlik töö võttis tegelikult ainult kuni viis tundi päevast, kuigi jah, samas kohas elades ja töötades tundus see nagu täiskohaga rügamine. Siiski-siiski… ma teadsin algusest peale, mis mind ees ootab.

Mul on hea meel, et ma õpetamise väljakutse enne ülikooli vastu võtsin, sest nagu ma varem ka maininud olen, on see eriala nüüd minu jaoks täiesti välistatud. Mul oli lugematu arv häid päevi, kuid halvemad ajad tõid ikkagi välja selle, miks mulle see amet ei sobi. Mu kannatust on nii palju proovile pandud, et ma ise ka imestan, et võiduka lõpuni tulin. Vaatamata kõigele olen ma õpetades/ teiste õpetajate pealt õppides nii palju uusi teadmisi omandanud, lisaks portugali keelele on mul inglise keel kindlamalt ja soravamalt suus ning mis minu jaoks kõige olulisem – lapsed on mind kasvatanud. Niisiis, ma olen õnnelik, et see osa minu elust on läbi, kuid teadmine, kui mitu pisikest tänu minu abile inglise keelest aru saavad… See on imeline!

Pühapäeval saab minu väike muinasjutt Ubatubas lõpu. Kahetseda on mul ainult nii palju, et ma ei jõudnud teismelistest indiaanlastest lugu teha. Mul oli suur plaan nende intervjueerimiseks välja mõeldud, kuid kogu projekt osutus hetkel liiga mahukaks. Suuresti keelebarjääri tõttu (guarani-portugali-inglise-eesti). Teiseks kripeldab see, et ma ei saanud kilpkonnade projektis vabatahtlikuna osaleda, kuid selles kaasalöömise on eestvedajad kahjuks ise väga keeruliseks teinud. Muidu olen ma Ubatubas ikkagi nii idüllilisi päevi mööda saatnud, et ma ei väsi kordamast, et ma elasin paradiisis.

Kuigi mul on plaanis veel mõned postitused teha, olen ma siiski juba kahe nädala pärast oma kodus ning ma ei oska öelda, mis sellest blogist saab. Ma olen nii üllatunud ja õnnelik, kui paljud (ning kui paljudest riikidest!) mu tegemistest lugeda on viitsinud ning eriti hea meel on teie positiivse tagasiside pärast! Kõige suurem kompliment on muidugi see, et ma kedagi oma blogiga mõjutanud olen – juulis tuleb minu asemele järgmine eestlane! Nii äge! 🙂

Tchau tchau!

Kolm nädalat veel, kuni ma lahkun Ubatubast ning veedan oma viimased üheksa päeva São Paulos. See tundub olevat nagu eile, kus ma istusin küpsiseid õgides kurvalt oma toas ning mõtlesin sellele, mis sarju ma kaheksa kuu jooksul vaatama hakkan. Nüüd pean aga raske südamega kõikidele kallitele inimestele hüvasti ütlema, lootes, et millalgi näeme jälle.

Üksinda reisides kohtun ma uute inimestega iga päev. Ajapikku saab selgeks, et kõik pole väärt seda aega, mis enda n-ö avamiseks kulutad, kuna neid tegelikult ei huvita ja ma ei näe neid ilmselt enam mitte kunagi. Lihtsam on piirduda vastusega, et “ma tulin lihtsalt puhkusele”, kui hakata jutustama, et mida ma siin tegelikult teen. Ma ei oleks eales arvanud, kui väsitav on vastata sajale Eestiga seonduvale küsimusele või et kuidas ma Brasiilia kliimas vastu pean. Jah, niisama on ka tore vestelda, aga iga jumala päev – appi!

Kui kõik need pinnapealsed jutuajamised kõrvale jätta, siis see on imeline, kui huvitavaid sõpru ma leidnud olen ning ma tean, et nad jäävad mu ellu igaveseks. Peale minu toa on majas teine tuba veel vabatahtlikele ning siiani on neid olnud kolm. Kahe esimesega ei klappinud ma üldse, kuid kolmas, Isabelle, oli üdini minu inimene. Me elasime koos natukene üle kuu ning ma võin kindlalt öelda, et see oli parim aeg Brasiilias (Victoria oli ka sellel perioodil siin). Me saime nii headeks sõpradeks, et kui ta oma seljakotiga edasi rändama läks, tuli ta kaks nädalat hiljem mõneks päevaks tagasi, et mind üllatada. Nüüd on ta juba Argentiinas, kuid ma tean, et ma näen teda tulevikus veel. Lakshmi, minu esimene sõbranna, on mulle endiselt kogu aja vältel suurimaks toeks olnud ning temaga saab hüvastijätt ilmselt kõige keerulisem olema.

Kui minult vahel küsitakse, et kas ma praegu mõtlen, et oleksin võinud tulla kellegagi koos reisima, siis mu vastus on endiselt eitav. Mul on hea meel, et ma olen üksinda. Stressi oleks alguses kindlasti palju vähem olnud, kuid kokkuvõttes on see mulle igati kasuks tulnud. Nii lihtsalt on, et inimesed ei ole alati samal lainel ning kui ma peaksin veel siin olles kellegi teise peale mõtlema, oleks elu palju keerulisem. Üksinda reisimine on mind igas mõttes palju iseseisvamaks muutnud ning ma ei vahetaks siinveedetud aega mitte millegi vastu.

195 päeva Brasiilias

Natuke aega tagasi tuli Victoria mulle külla ning need kaks ja pool nädalat on läinud nagu lennates. Mõnes mõttes pani tema tulek mind sada korda rohkem kodu igatsema, kuid ma katsun ikkagi rohkem selle peale mõelda, et mul on ainult nelikümmend päeva Brasiilias jäänud.

Brasiilia on kui kontrastide riik. Iial ei tea, milline elukvaliteet kõrvaltänava inimestel on või kas sinna on üldse tark mõte jalutama minna. Seetõttu näiteks Rio de Janeiros tundsin ma end veidi nagu lõksus. Mitte ainult sealsete rahutuste pärast, vaid kuna mind/meid oli enne sinna minekut nii palju hirmutatud, et me oleksime üli ettevaatlikud. Niisiis oli meie Rio reis väga turistikas (ühtlasi veetsime me seal vaid kolm päeva) ning minule isiklikult jäi sellest väga väheks, et seda linna armastama hakata. Vaadata ja teha on seal muidugi palju ning ma usun, et kui meiega oleks koos olnud mõni kohalik, oleksin ma sealveedetud aega palju rohkem nautinud.

São Paulo seevastu on mulle mõlemad korrad väga meeldinud. Kahju, et palju turiste tegelikult sellest linnast väga ei tea ning piirduvad ainult Rioga, kuna SP on tõesti väärt nägemist. Seal on nii teistsugune elu – inimestel on koguaeg kuhugi kiire ning seda tsilli elustiili väga ei näe. Seal käies nägime me poe aknast nagu mingit stseeni filmist – üks naine hoidis bussipeatuses teisel nuga kõril (õnneks lõppes kõik hästi), rahvamass, politseinikud ja läbirääkija nende ümber. See oli täiesti sürr vaatepilt, kuid isegi see ei pannud mind SP’s end mitteturvaliselt tundma. Miinuseks on São Paulo juures endiselt see, et randu pole, kuid kui kodu on Ubatubas (või üle nädala seal korraga ei viibi jne), siis elab selle üle.

Mitmed inimesed, kellega ma siin tutvunud olen, on küsinud, et miks ma ainult nii väikse osaga Brasiiliast olen piirdunud. Et kui ma siin juba olen, siis võiks ju mujal ka ringi vaadata. Ausalt öeldes ei olnud mul isegi plaanis suuremat ringi Brasiiliale peale teha. Esiteks on see väga kallis ning teiseks ei ole ma selline inimene, kes suudaks ühest hostelist teise rännata ja iga nädal uute nägudega harjuda. Juba Vici siiatuleku jaoks pidin ma väga mitu kuud oma raha kõrvale panema, kuna mul polnud siia kolides kavatsust oma vanematest sõltuda. Kogu see seljakotiga rändamine ja uue voodi otsimine tundub mulle nii väsitav ja ma olen tõesti väga õnnelik ka vaid kahes osariigis ära käies. Eriti rõõmsaks teeb mind see, et ma sain neid avastada oma kõige kallima sõbrannaga.

Mul on veel kaks päeva Victoriaga Ubatubas jäänud ning seejärel jään ma ise oma lennuni päevi lugema. Mul on raske kirjeldada, kui kurb on lahkuda, kuid samas olen ma nii valmis koju tulema.

Suvi, sügis, suvi

Brasiilias hakkas sügis. Kui ma enne arvasin, et jaanuaris (suve keskpaigas) oli kõige kuumem, siis mainin, et viimased kaks nädalat on olnud kümme korda jubedamad. Vihma sajab ka meeletult palju, kuid mul on selle üle hea meel. Kohalikud ütlevad, et Ubatubas pole aastaid nii palju sadanud. Kahjuks on siin seetõttu palju uputusi ning muid katastroofe, nt mudalihked mägedel ning selle käigus kaotas elu üks kohalik naine. Veel ei soovitata lähedalasuvat koske (ilmselt kehtib iga kose kohta) pärast ränka paduvihma vaatlema minna, kuna suurvesi tuleb nii äkitselt, et mitmed on seal hukkunud.

Nädalavahetusel käisime mägedes indiaanlaste juures. Nendega on selline lugu, et külastamiseks peab olema kontaktisik, kuna niisama nad turiste enda juurde ei võta. Mul oli filmidest ettekujutus, et indiaanidel on igapäevaselt sulgedest pärg peas ning et nad magavad hüttides loomanaha peal. Tegelikkuses on nad muidugi täiesti tavalised inimesed, teiseringi riided seljas ja elavad väga lihtsates majades. Põhimõtteliselt elu nagu favelas, madrats katuse all. Päikesepaneelide abil said nad oma pisikesse külla elektri alles 2013. aastal.

Sinna minnes olin ma end ette valmistanud, et näen palju vaesuses elavaid inimesi. Mis mind aga enim mõtlema pani ning kurvaks tegi, olid sealsed noored. Ma usun, et pisematele on see paik mängimiseks ideaalne. Jõgi, liumäena kasutatav kosk ning palju rohelust. Lapsed olid nii rõõmsad. Samas ei suuda ma ette kujutada, kui raske võib olla elu meie generatsioonil. Neil on mägedes küll väikene kool olemas, kuid aeg on nii palju edasi läinud, et nende elu ei piirdu ainult vanavanemate elutarkusega. Teismelistel on telefonid, informatsiooni tuleb uksest-aknast, kuid nad on üleval lõksus. Nad austavad oma traditsioone, kuid seetõttu jäävad nad elu lõpuni ühe koha peale trampima. Kõike seda teades, et väljaspool on nii palju võimalusi. Taaskord tuleb tõdeda, et mul on elus nii palju vedanud ning et enne ei loksu prioriteedid paika, kui ei ole muud elu näinud.

Minu Brasiilia seiklusi on natukene üle kahe kuu veel jäänud. Aprillis reisin ma Victoriaga ringi, naudin oma kauaoodatud puhkust (puhkusest) ning maikuus hakkan vaikselt inimestega hüvasti jätma. Nagu ikka, toimib elus Murphy seadus, ehk siis päev pärast seda, kui mul kojusõidu pilet ostetud oli, kohtusin ma ühe imelise Brasiilia kutiga. Naljakas, et sellised inimesed alati liiga hilja ellu satuvad. Sellegipoolest on mul tunne, et aega on küll ja veel.

Mulheres

Ideaalne aeg kirjutada naistest Brasiilias. Õrnemaks sugupooleks ma neid ei tituleeriks, kuna brasiilia naise väline kest tundub tugev ning mõnega neist lähemalt tutvudes on see ka kinnitust saanud. Lisainfoks, et Brasiilias eksisteerivad muideks koos nii mees- kui ka nais”gängsterid”, millalgi katsun neist lähemalt kirjutada, kuna see (ohtlik) maailm on tõesti ülihuvitav.

Kui ma võrdlen iseennast siinsete minuvanuste ning vanemate naistega, siis nende kõrval olen ma küll nagu hall hiireke. Nad on üliseksuaalsed, mitte miski nende keha juures ei ole tabu ning ei vaja varjamist. Ülinapis riietuses käimisest saan ma aru, kuna siin on ikka enamik ajast nii kuradi palav, et liiga palju liigutades hakkab paha, kuid te peaksite siinsete naiste sotsiaalmeediat nägema. Alasti pildid (rinnanibud on kaetud, kuna muidu pilt eemaldatakse), mis on muideks üliilusad, on igapäevane nähtus, aga huvitav on selle juures see, et nemad ei pea vajalikuks iga foto alla kirjutada, et “armasta ennast!” jne ja nende piltide alt ei leia ka selliseid kommentaare, et “omg, kui julge sa oled!” Nad postitavad selliseid pilte, kuna nende meelest on see normaalne. Ma ise ka nüüdseks mõtlen pigem esimese hooga sellele, et vau, kui ilus!

Nagu ma ka kunagi maininud olen, siis naised jagavad siin peaaegu sama palju komplimente, kui mehed. Esimeste omad on millegi tõttu palju meeldejäävamad ka. Ühel õhtul sõbrannadega väljas olles arutasime me “Saladuse” raamatut ning ma rääkisin sellest, kuidas see, et ma endale sisendan, et ma tunnen ennast hästi, ilusana ning mul on lõbus õhtu, alati mu tuju üliheaks teeb. Ma ei arvanud, et keegi meid kuulab, kuid järgmine päev kirjutas mulle üks samas seltskonnas olev tüdruk, et “hei, tahtsin sulle öelda, et sa oled üks ilusamaid tüdrukuid, keda ma näinud olen. Ära kunagi kahtle selles. Vean kihla, et sa oled badass ka! Kui sul kunagi midagi vaja on, siis võid minu peale loota!” Ma lugesin seda umbes 20 korda ning mul oli ausalt terve nädal see sõnum mõtteis.

Neid naisi, kes mind siin inspireerivad, on palju. Olgu see siis T (pereema), kes kogu hingega töötab selle kallal, et inglise keele õppekeskusest midagi suurt saaks või hoopis ostukeskuse kaubaladuja, kes päev otsa kopikate eest rabab ning suudab ikka ümisedes ja naeratades küsida, et kuidas läheb. Tõesti, Brasiilia naised on vägevad igas mõttes. Eestlasel läheb lihtsalt natukene aega, et niivõrd ilusate inimestega ära harjuda.

Lõpetuseks veel selline tähelepanek, et mul ei ole enam mingit probleemi ise kuttidele läheneda ning näiteks numbrit küsida. Naljakas, et ma varasemalt olen mõelnud, et neile on imelik öelda, kui nad head välja näevad vms. Lakshmi ütleb ikka, et ma olen juba nagu brasiillane, aga ma lihtsalt ise ei tea seda. 😀

 

Kodu

Paar päeva tagasi juhtus üks küllaltki huvitav lugu. Oli parajasti beebide tund, ning kuna selles rühmas osalevad nende vanemad ka, ei olnud mul väga midagi teha. Jäin siis ühe vanaisaga juttu rääkima ning kui ta kuulis, et ma olen Eestist, siis ütles ta, et aastakümneid tagasi on ta ühe eestlasega Rio de Janeiros malet mänginud. Selle eestlase nimi oli Paul Keres. 🙂 Kuna see papi oli nii elevil, et ma eestlane olen ja et ta oma minevikust sai rääkida, tegi see mind kuidagi nii uhkeks meie rahvuse üle.

Ma poleks iial arvanud, et ma Brasiilias olles nii paljude rahvuskaaslastega kohtun. Ja veel millistega! Üks neist on advokaat, teine ajakirjanik, kolmas muusik, neljas on produtseerinud eestlastele sügava jälje jätnud filmid (näiteks “November” jpt). Tuntud inimesi ei ole siin küll vaid neli, kuid see tundub nii sürr, kuidas teisel pool maailma olen ma tutvunud nii huvitavate inimestega.

Kuna ma räägin, loen, mõtlen ja kirjutan siin suure osa päevast inglise keeles (isegi portugali keelt tõlgin ma peas esmalt inglise keelde), siis oli üle mitme kuu eestlastega näost-näkku rääkides päris ebamugav olla. Ma teadsin küll, mida ma öelda tahtsin, kuid iga lause oli välja öeldes poolik või siis ei tulnud õige sõna meelde. Pere ja sõpradega Eestist kirjutan küll iga päev, kuid reaalselt midagi konkreetset üle mitme kuu eesti keeles arutada oli jube keeruline. Endalgi oli tunne, et kas ma üldse põhikooli olen lõpetanud. Ei tea, mida kuulajad veel arvata võisid. 😀

Kui aus olla, siis ega mul eelnevatel aastatel eriti sooja ega külma vabariigi aastapäevast olnud ei ole. Paraadil käies oli ikka võimas tunne, aga ma olen üleüldiselt ka selliste ürituste ja pidulike õhtusöökide fänn. Minu ükskõiksus ei tulene muidugi sellest, et ma ei hindaks seda, et me oleme vabad, vaid pigem on põhjuseks ikkagi see, et mina ei ole pidanud vabadusekaotust tundma. Lühidalt öeldes oli see päev peaaegu nagu iga teinegi. Sel aastal võin ma kindlalt öelda, et ma tõesti teadlikult tähistasin Eesti sünnipäeva. Ma lausa ootasin seda. Klaase olid kokku löömas umbes 15 eestlast ning mul oli nendega nii tore. Siin ei ole mul kuidagi üldse seda tunnet, et ma kõikidest 15-20 aastat noorem olen. Sõime kiluleiba, improviseeritud kartulisalatit (hapukooreta ei ole miski õige; ma nii väga igatsen hapukoort!) ning seemneleiba munavõiga. Ma ei ole tegelikult üldse eesti leivast puudust tundnud, aga kui ma rukkipala üle pika aja sõin, siis mõtlesin küll, et millisest heast asjast brasiillased ilma jäävad. 😀

Et kuidagi seda kõike lõpetada, siis olen ma paar päeva mõelnud, et mida ma kodumaa juures kõige rohkem igatsen. Keeruline on midagi peale pere ja sõprade kirjutada, kuna isegi kui ma olen teises maailma otsas, mõtlen ma alati sellele, et ma ei jää siia igaveseks. Igatsuse asemel tundub mul olevat hoopis ootusärevus tuleviku ees, kuna ma tean, et ükskõik milliseid otsuseid ma teen, ei vaata ma asju enam sama pilguga.

Hunt Kriimsilma 9 ametit

Kõik need aastad, mil ma tööl käinud olen, olen ma alati olnud see, kes kõigile “jah” ütleb. Vaja kedagi appi või asendama? Ma olen see inimene. Eneselegi üllatuseks ei erine mu elu siin just kuigi palju.

Ma tulin Ubatubasse vabatahtlikuks. Mulle oli inglise keele õppekeskuses aitamise eest lubatud majutus ning söök. Kõik algas sellest, kui rääkisin siinsele perele, et oleks vaja kuskile veel tööle minna, et midagi teenida. Kuna maja oli meil koguaeg sassis ja räpane ning koristajat neil ei olnud, siis pakkusid nad mulle koristamise eest palka. Ilmselgelt võtsin ma selle töö vastu. Seejärel pakuti mulle tööd kaks korda nädalas inglise keele eraõpetajana. Miks mitte? Nüüd tulid veel mitu Eesti pere Ubatubasse mõneks kuuks elama ning arvake, kes nende lapsi hoiab? 🙂

Mitte, et mul töö tegemise vastu midagi oleks, raha vastu ammugi mitte, kuid päris karm on lastega 24/7 ninapidi koos olla ja neid õpetada. Hommikul annan lastele tunde, lõunal koristan, lähen lapsi hoidma, õhtul annan eratunni ning hilisõhtul jälle koristan. Kodus on mul ka veel kaks rüblikut! See kirjeldus ei ole muidugi mu igapäevaelu ning pisikeste hoidmine on ka ajutine, kuid sellegipoolest on see üpris väsitav. Nagu ikka, olen ma ise need valikud teinud.

Õnnetuks teeb mind hoopis see, et kõik mu sõbrannad on nüüd Ubatubast lahkunud ja São Paulosse (või sinna lähedale) kooli läinud. Kui mäletate, siis läks mul kaks kuud aega, et esimene sõbranna leida ning kui aus olla, siis pole mul mingit tahtmist seda kõike uuesti läbi teha. Nii väsitav on alustada otsast peale, vastata samadele küsimustele ja hakata kellegagi end mugavalt tundma. Lakshmiga (kohalik sõbranna) mul tõesti vedas ning teda kutsuksin ma ainukesena enda n-ö siinseks südamesõbrannaks. Mingit pinget ma endale uute inimeste leidmiseks peale ei pane ning lepin lihtsalt sellega, et mõnda aega tuleb üksinda tegevust leida.

 

Ps! Minu kauaoodatud eestlane Kati jōudis ka lõpuks Ubatubasse tagasi, seega päris üksi ma nukrutsema ei jää! 😀

Carnaval

Suurim pidu siinpool maailma on karneval. Mu sõbrannad hakkasid selleks juba rohkem kui kuu aega tagasi valmistuma-kostüümide õmblemine jms. Mina sellele nii palju rõhku ei pannud ning riietusin ainult ühel õhtul piraadiks. Enim jäid silma kleitides-seelikutes mehed. Naised peaksid ka tegelikult ennast karnevali ajal meheks tegema, aga printsesse ja kiisusid oli ikka kordades rohkem. 😀 Karneval kestis nädal aega ning kõige rohkem meeldis mulle paraad. Rekka peal on lava, kus inimesed pidutsevad ning millest tuleva muusika saatel kõik kaasa elavad. Tuhanded inimesed kõnnivad rekkaga kaasa ning tantsivad! Seda rõõmutunnet, mis minus iga õhtu oli, on raske edasi anda. Brasiillased on nii elav rahvas ning kogu üritus oli väga vinge. Ma kardan, et Rio de Janeiros või São Paulos ei oleks ma sellist üritust nautinud nii, nagu Ubatubas, kuna nende linnade ülerahvastatus on kohutav!

Üleüldiselt peod mulle Ubatubas meeldivad. Siin on kaks kohta, kus vabadel päevadel hängitakse ning mõlemad asuvad põhimõtteliselt tänaval. Ostad oma õlu kioski moodi baarist ning seejärel lähed tänavale tantsima. Selliseid baare, kuhu sisse istuma minna on väga vähe. Ubatubas on paar klubi ka, aga piletihinnad on seal ebanormaalsed (ligi 20 eurot).

Ainukene asi, mis mind tänavatel pidutsedes häirib (igapäevaselt ka) on õudne kanepi- ja suitsuhais. Pakk sigarette on suhteliselt samas hinnaklassis, mis Eestis, kuid siin saab neid igaltpoolt ühe reaali (~0,30 euro) eest ka ühekaupa osta. Ideaalne neile, kes muidu ei suitseta, aga peol tekib isu. Kanep on siin nii odav, et mõni tahaks ilmselt kohe siia kolida. Kui Eestis makstakse ühe grammi eest 20 eurot, siis siin on sama koguse hinnaks 5 reaali ehk vähem kui kaks eurot. Brasiilias ei ole küll kanep legaalne, kuid see on n-ö kirjutamata seadus, et ainult müümise eest saad karistada. Ma näen ise pidudel, kuidas politseinikud seadusele vilistavad. Kanep on osa Brasiiliast.

Positiivselt lõpetades on veel mugav see, et ma ei pea välja minnes endaga just kuigi palju vaeva nägema. Eestis läks mul ligikaudu kaks tundi enda sättimisega, kuid siin pole sellel mingit mõtet. Kui meikida, siis minimaalselt, kuna ma higistan selle nii kui nii maha. Riietega on sama lugu-mida vähem, seda parem. Kui ma vahel jumestuskreemi näkku panen, siis on lausa harjumatu ennast peeglist vaadata. Enne oli sama olukord meigita olles. 😀

Lisamärkus: kui te kunagi sambakarnevalile satute, siis arvestage sellega, et kutid tulevad suudlema lihtsalt sellisel põhjusel, et talle vastu põrkasid ning vabandasid ja saja muu mõttetu asja pärast! 🙂 Ärge vabandage ning kõndige edasi!

 

 

A. S peale klikates leiate fotod ja videod karnevalilt (kui need millalgi ära laevad).

Boys, boys, boys

Kuna mulle on mainitud, et ma postitused natukene detailsemalt kirjutaks ning rohkem isiklikku sisse põimiks, siis mõtlesingi, et miks mitte teile natukene Brasiilia kuttidest rääkida.

Esimesed kaks kuud ma siin teatavasti praktiliselt väljas ei käinud. Rattaga sõitmas, jalutamas, kohvikutes jne ikka, aga alati üksinda ja pidudest polnud mul aimugi. Kui enne ma alati naersin nende üle, kes Tinderit kasutasid, siis siin ma leidsin esimese sõbra just tänu sellele. Eelarvamus ja kartus esimesele deidile minnes oli muidugi väga suur, aga see kutt oli väga normaalne. Erialalt hambaarst ning temaga käisime enne tema ära kolimist ikka päris mitu korda väljas.

Teine ning ühtlasi ka minu viimane Tinderi-date nii libedalt ei läinud. Kui näiteks esimene kutt tuli mulle alati järele, siis teisele “mehele” pidin ma ise vastu jalutama. Sellel hetkel mõtlesin ma, et noh, ei ole hullu. Ta polnud Ubatubast pärit ning ma eeldasin, et ju ta siis ei tea seda piirkonda väga. Kõndisin ta hosteli juurde, väravad olid kinni ning ma seisin lolli näoga 15 minutit ukse taga. Normaalne mees võiks vähemalt väljas oodata. Sellel ajal tekkis mul esimest korda mõte, et peaks koju tagasi kõndima. Kutt tuli aga välja ning sealt alates hakkas kõik aina hullemaks minema. Ma soovisin kogu hingest, et ma oleksin enne teda sealt ära läinud. Vähe sellest, et meil polnud absoluutselt mitte millestki rääkida peale ilma ning Eesti, siis… teate neid tänavatreeningu kohtasid, kus saab lõuga tõmmata jne? Too kutt läks sõnagi lausumata ligikaudu kümneks minutiks trenni tegema! Ma seisin ausalt suu ammuli. Minu õnneks hakkas paduvihma sadama ning tegin sealt kiiresti minekut. Peale sellist kohtingut ausalt öeldes väga Tinderi poole enam ei tõmba. 😀

Teine väga huvitav seltskond on baarides. Suudlemiseks mingit loba alustuseks vaja pole. Nendele kuttidele piisab väikesest komplimendist ja juba on suu pruntis. Üks asi, mille siin selle tõttu kiiresti ära õpib, on enesekehtestamine. Kohalikel lõvidel on väga raske saada aru sõnast “ei” (ei väida, et see Eestis teistmoodi oleks).

Kuna brasiillased on väga emotsionaalsed ja avameelsed, siis üks asi, mida ma siin gringana (välismaalasena) armastan, on see, et inimesed panevad mind ennast nii hästi tundma. Nad ei karda komplimente teha ning näiteks mehed (ja ka naised) ei pea veidraks mööda minnes öelda, et ma neile meeldin. Peale aastavahetust istusime sõpradega hommikusööki süües mere ääres ning mu kõrvale ilmus võõras kutt, lihtsalt, et mulle öelda, et mul on imelised silmad. Ta otsis mu mõne päevaga Facebookist üles ning kutsus lausa paadisõidule. 😀 Mis ma selle kõigega öelda tahan, on see, et igal pool on erinevad iluideaalid ning mõnes kohas saad end lausa iga päev erilisena tunda.

Ps! Iga sõber või sõbranna, kellega ma siin kohtunud olen, on kas ära kolinud või kolimas. Ilmselt selleks, et liiga ära ei kiinduks. 😀